Kiirnuudlid on paljude jaoks kõige tavalisem riiulikaup. Odav, lihtne ja kiire. Mõni valmistab neid kuuma veega nii, nagu pakendil kirjas. Mõni sööb neid kuivalt otse pakist. Vaevalt mõtleb keegi sel hetkel, et just sellisest tootest võiks alguse saada salmonelloosijuhtum.
Ometi tuletab Reeva kiirnuudlitega seotud juhtum meile meelde, et toiduohutuse risk ei ole alati seal, kus me seda harjumuspäraselt otsime. Salmonellat seostame enamasti toore muna, kanaliha või ebapiisavalt kuumutatud toiduga. Kui seda leitakse aga kuivatatud kiirnuudlitest, tekib õigustatud küsimus: kuidas selline bakter sinna sattus?
Me oleme harjunud mõtlema, et toit on ohutu. Hommikukohv, võileib, lõunasalat, poest ostetud valmistoit või kulleriga tellitud õhtusöök - enamasti ei küsi me, kui pikk tee on sellel toidul olnud või kui palju inimesi ja kontrolle on pidanud toimima selleks, et toit jõuaks tarbijani ohutult. Tarbija eeldus on lihtne ja õigustatud: kui toit on müügil, peab see olema ohutu.
Paradoksaalsel kombel on toiduohutus oma edu ohver. Kuna tõsiseid puhanguid esineb suhteliselt harva, kipume pidama ohutut toitu enesestmõistetavaks. Tähelepanu ärkab alles siis, kui inimesed haigestuvad või mõni juhtum jõuab meediasse. Tegelikkuses on iga ära hoitud haigusjuhtumi taga suur hulk nähtamatut tööd, mille olemasolu märkame alles siis, kui see mingil põhjusel ebaõnnestub.
Toidutekkeliste puhangute uurimine on sageli keerukas. Tuleb välja selgitada, milline toit põhjustas haigestumise, kust see pärines ning millises tarneahela etapis probleem tekkis. Mõnikord võib saastumine toimuda tootmises, töötlemisel, transpordil või valmistamisel. Mida kiiremini õnnestub saastumise allika tuvastamine, seda väiksem on tõenäosus, et inimesed jätkuvalt haigestuvad.
Aeg-ajalt kõlab arvamus, et toiduohutuse nõuded on ettevõtjale koormavad, kontrollid tüütud ja reegleid liiga palju. Harvem küsitakse, milline oleks alternatiiv. Toidutekkelise puhangu hind ei väljendu ainult haiguspäevades ja ravikuludes. See tähendab ka usalduse kaotust - tarbija hakkab küsima, kas tootja, kaupleja ja järelevalve suudavad teda kaitsta.
Toiduohutuse nõuded ei ole loodud kellegi kiusamiseks. Neil on väga konkreetne eesmärk: ennetada olukordi, kus inimene jääb toidu tõttu haigeks. Ohutu toit ei sünni juhuslikult. Selle taga on tootjad, töötlejad, kauplejad, laborid, teadlased, järelevalveasutused ja teadlikud tarbijad, kes kõik aitavad kaasa riskide ennetamisele ja avastamisele.
Oluline roll on ka tarbijal. Toitu tuleb säilitada ja valmistada nii, nagu tootja on ette näinud. Pakendil olevad juhised ei ole formaalsus, vaid osa toidu ohutu tarbimise tingimustest. Ka Reeva nuudlitega seotud haigestumiste puhul on olulisel kohal olnud toote tarbimine – tarbitud on nn toorelt. Samas, see ei vabanda Salmonella olemasolu. Pigem toob välja kui oluline on iga osapoole roll toiduohutuse tagamisel.
Ohutu toit ei sünni iseenesest. See on nähtamatu töö tulemus. Kui me toidutekkelistest puhangutest vähe kuuleme, ei tähenda see, et riske ei oleks. Sageli tähendab see hoopis, et keegi on õigel ajal midagi märganud, analüüsinud, peatanud ja ära hoidnud. Parim toidutekkelise puhangu juhtum on see, millest avalikkus kunagi teada ei saa, sest oht avastati ja kõrvaldati enne, kui inimesed haigestusid.
Toiduohutus sünnib kõikide osapoolte koostöös - tootja, müüja, tarbija. See ei ole midagi iseenesest mõistetavat.
PTA toiduohutuse valdkonnajuht Triinu Allika. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles